Nüüdseks poolteist kuud tagasi tegime tripi Mihhail Kõlvarti ema kodumaale ehk sõitsime kambakesi Seouli! Läksin sinna täiesti ilma igasuguste ootusteta, tahtsin vaid DMZ'sse minna ehk siis demilitariseeritud tsooni, mis kahe Korea vahel on juba aastakümneid eksisteerinud. Sinna lennates paluti meil lennukis juba traditsiooniliselt vaiksemalt olla - ma ei saa aru mis värk on, päevane lend ja lubatud on ainult sositamine..
Muideks lend oli Nagoyast ca 150 euri edasi-tagasi, Nagoya-Tokyo rong on 200 ning buss 120 :) elamine oli 3 ööks 20 euri nägu, Tokyos oleks ca 30 euri öö. Puhas võit!
Jõudsime kohale ning läksime kõigepealt hostelisse, kus oli üks nari ja üks kahene voodi. Mina sain nari alumise osa, Antonella ülemise ning Nizar ja Santiago pidid voodit jagama. Hoolimata pikast elueast selgus, et kumbki pole varem kutiga voodit jaganud ehk sellel teemal sai veel palju nalja. Kuna Santiago norskab nagu onu Tarmo (loe: kõvasti!), siis oli see parim lüke - pidevas hirmus teineteisele vastu minna olid nad enamus ööst üleval ja meil oli hea vaikne magada.
Esimesel õhtul uudistasime paari kvartali kaugusel olevat toiduturgu, mis on seal igal õhtul. Pakuti palju head paremat, kuid kahjuks sai kõht kiirelt täis. Lisaks märkasime, et lisaks väga heale inglise keele oskusele (võrreldes Jaapaniga) olid inimesed ka vabamalt ja mugavamalt riides.
Teisel päeval läksime Santiagoga DMZ'sse, mis asub Seoulist vaid 50 km kaugusel. Sinna saab minna ainult turismigrupiga ning selgus, et nendel päevadel, mil me seal oleme, on peamine koht suletud. Seal oled piirist 5m kagusel ning seal olevates sinistes majades toimuvad (rahu)läbirääkimised. Giidiks oli meil aga Korea sõdur, kes on tegevteenistuses ning see pidi kõigil kohustuslik olema ehk mingi aja jooksul teatud arv kordi neid tuure läbi viia. Meie mehe nimi oli Hans ning temast pilti ei tohtinud teha, küll aga ütles ta, et sõja puhkemise tõenäolsus on hetkel 50%.
Mina "Bridge of No Return"il
Dora vaateplatvormilt avaneb vaade 2 km kaugusel olevale Põhja Koreale ning Kaesŏng'i linnale, mis pidi olema suurult kolmas linn, Wikipedia ütleb, et seal elab ca 200 000 inimest. Nägi täitsa normaalne linn välja koos mõne klaasist kõrgema ehitisega. Lisaks sai näha ka Põhja-Korealasi põllul tööd tegemas.
Siin on näha Dorasani rongijaama osa, kust kuni 2016 aasta alguseni igapäevaselt 2500 inseneri teisele poole piiri Kaesongi tööstuspiirkonda suundus. Seal nad juhendasid 50 000 kohalikku, kes tegid tööd erinevates tehastes. 2002 aastal asutatud koostööprojekti idee oli pakkuda Lõuna-Korea firmadele soodsat tootmisvõimalusi ning Põhja-Koreale võimalusi tööd pakkuda, majandust arendada ning välisvaluutat saada. 2016 alguses aga koostöö lõpetati, kuna ilmselgelt läks kogu raha tuumaprogrammi rahastamiseks ning raketikatsetuste arv oli märgatavalt suurenenud.
Siit saaks teoorais ka Pyoengyangi sõita, kuid 10 aasta jooksul on vaid korra rong sinna suundud ning ka see oli kaubavedu. Giid ütles, et me tegime seda vaid korra, kuna siis oli meil hea tuju ning tahtsime neile asju saata. Olgu ka mainitud, et mõlemas riigis on eraldi "Ühinemisministeerium", mis valmistub taasühinemiseks. Samuti võtavad Lõuna-Korealased heal meelel põhja põgenikke vastu ning neid pidi aastas ca 1000 läbi Hiina nendeni jõudma.
Lisaks käisime ka tunnelis, mille Põhja-Korealased olid kaevanud. Nimelt on avastatud neli tunnelit, mille eesmärk on kasutada võimalikult palju eri kohti sõdurite üle piiri toimetamiseks Seouli ründamisel. Kui esimene neist avastati 1974, siis viimane aga 1990. Kolmas tunnel, kuhu me ka sisse saime minna ulatub pea kilomeetri kaugusele piirist ning see avastati tänu põhjast tulnud ülejooksiku vihjele.
DMZ suveniiripoest sai osta ka Põhja-Koreas toodetud kärakat
Tagasiteel Seoli peatusime ka kohalikus ženšenni tehases. Hansu sõnul on just see korealaste ilu ja väe saladus. Tal on ameeriklannast naine, kes hakkas ka seda tarbima ning pidi nüüd 20 aastat noorem välja nägema. Lisaks sellele pidi nad tänu ženšennile ka iga õhtu naisega business'i tegema. Tehases sain teada, et just Koreas kasvav juur pidi parim olema ning aitab pea kõige vastu - ostsin siis ka 90 tabaletti. Olles nüüdseks neid üle kuu tarvitanud ning pole siiani haigeks jäänud, kuigi pea kõik olid koolis mingil hetkel haiged, siis võimalik, et pääsesin just sellest just tänu neile :)
Tagasi Seoulis liitusime teistega ning uudistasime linna. Tore oli näha, et keset linna on jõgi, mille ümber on palju rohelust ning see pidi popp koht olema, kus kaasa ostetud lõunat süüa või õhtul õlut libistada. Linnas ringi liikudes oli näha, et seal elu keeb ja majandusel läheb hästi.
Santiago soovis millegi pärast pidevalt inimestega Jaapani keeles rääkida, mis aga polnud parim mõte kuna Korea ja Jaapan ei ole just suurimad sõbrad. Jaapan Korealaste umbes sama, nagu Venemaa meile. Jaapanlased on korduvalt Korest korralikult üle käinud ning II MS ajal panid nad pea 200 000 Korea naist Comfort Women tiitli all bordellidesse tööle.
Käisime ka Gyeongbokgungi palees, mis oli väga vinge. Väga võimas ehitis ja no need värvid! Sattusime täpselt sellisel ajal, et nägime valvurite vahetust, mis toimub kaks korda päevas ning peale seda saime sees ka tasuta inglise keelese tuuri. Giid oli väga tore ja viskas palju nalja, puid said alla mehed, Jaapanlased kui ka Trump. Selgus, et 20. sajandil Jaapanlased süsteemselt hävitasid seda ning nüüdseks on seda aastast 1990 taastatud (loe: uuesti ehitatud) ning järgmine aasta peaks 20% sellest valmis saama.
Noryangjini kalaturg oli üle ootuste tore kogemus. Kahel korrusel on 24/7 sadu müüjaid, kes müüvad kõike mida võib veest leida. Parim osa on see, et sa ostad mida soovid ning siis lähed kolmandale korrusele, kus on mitmeid restorane, kes selle vastavalt sinu soovidele ära küpsetavad.
Kuna mina soovisin kindlasti veel liigutavat kaheksajalga süüa, siis endalegi ootamatult tuli meie juurde Filipiini mees, kes küsis, kas me oleme seiklushimulised. Narkomuuladeks ta meid ei soovind palgata, kuid pakkus välja, et me ostaks kambapeale erinevaid asju, et siis proovida. Ütlesin, et mina kaheksajalga sooviksin kindlasti, teised olid veendunud, et see on kõige halvem mõte maailmas.
Koreas kasutatakse metallist pulkasid, mis on maru libedad ning kui sa üritad taldrikule kinni imenud kaheksajala juppi kätte saada, siis on see peaaegu mission impossible. Esimese ampsu ajal närisin kiirelt ja korralikult, kuid peale paari pitsi kohaliku samakaga lasin jalakestel end põse või keele külge imeda - see oli päris tore. Peale pitse proovisid delikatessi ära ka Santiago ja Antonella. Karske Nizar andis lihtsalt survele alla ja proovis ka üle ära. Huvitav oli see, et need jalakesed liigutasid ka veel pool tundi hiljem!
Filipiini mehel oli kaasas 20ndates neiu, kes kohalikku keelt mõistis ning kogu selle ürituse meie jaoks eriti lihtsaks tegi. Mees aga ütles, et ta sai hiljuti 64, ostsi tsikli, tegi tatoveeringu ja hakkas suitsetama. Ta pidi tegelema laevandussektoris ning usub vaid monopoli, mis tal pidi seal olema. Lisaks kõigele muule tegeles ta mingil perioodil narkootikumidega ning nüüd elab 3 teenijaga, 6 magamistoaga majas, kuhu me kindlasti peame tulema.
Linnas tuuritades nägime palju turiste kohalikes rahvariietes ning neid sai ca 10 euri eest laenutada ning see oli päris lahe, Jaapanis on see 3-4 korda kallim. Ühes piirkonnas nägime palju reklaame mingi vaateplatvormi kohta ning ostustasime sinna minna. Üles jõudes selgus, et tegu on mingi vanamehe korteriga, kes pakub kõigile ca 6 euri eest veidi mahla ning istekohta vaate nautimiseks. Päris tore biznjak, naabrid on ka kindlasti väga rõõmsad.
 |
 |
Olen väga rahul, et ka teised on suured toidusõbrad ehk iga hetk, kui kõhus veidigi vaba ruumi oli läksime seda kohe täitma. Bibimbap ja kimchi mulle ei istunud, kuid Korean BBQ oli täitsa mõnus, kuid kallis. Tänavatoit oli aga üle prahi!
Kokkuvõttes suutis see riik mind väga positiivselt üllatada, eks peamine põhjus oli see, et mul puudusid igasugused eelarvamused. 2,5 päeva oli veidi lühike aeg, kuid ega väga kauem poleks Seoulis ka miskit teha olnud ehk siis peaks ülejäänud riigis ringi tiirutama. Kuigi sel hetkel polnud me veel Jaapani suurlinnades käinud, tekkis küsimus, et miks me sinna vahetustudengiks ei läinud. Nüüdseks olles enamus Jaapani suurlinnadest läbi käinud on arvamus samaks jäänud - Seoul oli selline tore segu idast ja läänest ehk seal tundime end kodusemalt.
No comments:
Post a Comment