Okinawa

Paar nädalat tagasi sai käidud kohalikel "Hawaii saartel" ehk Okinawa saaretikul. Tegemist siis lõunas asuva saarestikuga, mille suurim saar esmapilgul tundub pigem väike (ca 10-20 km lai ning 100 km pikk), kuid seal elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks resideeruvad saaretikus 35 000 Ameerika sõjaväelast. Lennupilet oli ca 130 euri, võrdluseks rongipilet Nagoyast Toyosse (350 km) on aga 200 euri.

Reis algas toredalt - peale 15 minutit lennusõitu tuli stjuardess meie juurde ning palus meil vaiksemalt olla kuna osad reisijad võivad magada (tegu oli päevase lennuga). Antonella on küll valju häälega, kuid nii valjud me ikka polnud. Kui aga peale seda korra täiesti hiirvaikseks jäime avastasime, et tõesti kõik olid täiesti vait, isegi pisikesed lapsed! Müstika, peale seda üritasime veidi magada, kuna pooltel oli eelnev öö lühikeseks jäänud. 

Kohale jõudes sõitsime otse hostelisse, kus järgnevad kolm ööd peatusime. Hostel oli sadama kõrval ning retseptsioonist leidsime esimese ja viimase tõesti head inglise keelt rääkiva kohaliku. Tema abiga panime plaani paika, et ühel päeval lähme ühele saarele, üks päev lähme snorgeldama või sukelduma ning ülejäänud aja veedame erinevates randades. Samuti saime teada, et ilma rendiautota on saarel maru keeruline ringi liigelda, kuna bussiühendus pidi kaootiline olema. 

Hostel. Vasakult ülealt: Gabriella (Rootsi), Ricard, Nizar ja Antonella

Seda see tõesti oli ja kallis oli ka - randa minek maksis kõigi peale kokku 5000 kohalikku, mis oleks täpselt rendiauto päevatasu ning seda me loomulikult ilma rahvusvahelise juhiloata rentida ei saa. Lisaks piiras bussiliiklus meie liikumist, kuna õhtuti oli vaja kiirelt viimasele bussile saada, et hostelisse jõuda. Parim bussisõit oli aga siis, kui sõitsime rannast hostelisse ning peale meie bussis vaid üks reisija. Vaatasime eelnevalt tehtud pilte ja naersime, mille peale bussijuht peatas bussi suvalises kohas ning palus meil vaiksemalt olla. Väga karm kord on siin ikka!

Kalur

Ütlen ausalt, et linn ilus ei ole, kui päike loojus oli kõvasti kenam. American Village oli päris pull koht, mis oli täis ameerikalikke poode, söögikohti ja lõbustusasutusi. See oli ameerikalikum kui Ameerika ise, kuid pean tunnistama, et see oli kodusem, kui siiani nähtud kohad. 

American Village

Esimesel täipikal päeval käisime snorgeldamas ning mõistsin, et ma polegi seda varem teinud, pole sellises kohtade vist väga käinud. Samas oli see väga vinge kogemus, kuigi kalu oli pigem vähe. Peamine atraktsioon oli sinine koobas, kus pidi väga vinge olema, kuid seal sees olek päädis pigem pidevate lestalöökidega, kuna kõik üritasid pinnal püsida oodates pildi järjekorras. Meie pilt tuli selline:

Duubel torpeedo

Sünkroonujumise tõusvad tähed

Unustasin mainida, et keegi inglise keelt mõistetaval tasemel ei osanud ning paadis oli ka üks proua, kes uuris, et kust me pärit oleme ning kui kuulis, et ma Eestist olen läksid tal silmad särama. Nimelt  käis ta eelmine aasta Tallinnas ja hiljem näitas mulle ka pilte, mida ta vanalinnas oli teinud. Ütles, et väga ilus oli olnud. 

Teisel päeval käisime saarel, kus polnud mitte ühtegi turisti, kõik olid siseturistid ning inglise keelega oli jätkuvalt keeruline, kuid mitte võimatu. Jalgratta renti me ei leidnud ning parem ongi, kuna see oli maru mägine koht. Esimene kahest rannast oli kena liivarand ning vette oli tekitatud boidest ruudu kujuline aedik, kus tohtis ujuda. Vasakul pool sellest olid paadid ehk saan aru, miks seal pole hea ujuda, kuid teisel pool polnud midagi ning loomulikult läksime me sinna. Ei läinud kaua aega kui meid sealt ära ajati peale mida otsustasime kaljude taha minna ning see mis meid seal ootas oli väga kaunis!

Aedik

Eemaldumine

Privaatne paradiis

Teise randa otsustasime jalutada, kuid peale 5 minutit mäkke ronimist tekkis idee hääletada. Kuna meid oli 5 siis pidime veidi ootama, kuid sellest hoolimata saime siiski autole. See tegevus pole kindlasti siin tavaline, kuid sellega hoidsime korralikult aega ja raha kokku. Kuna rand kuhu suundusime on hüüdnimega "Turtle beach" otsustasime sealt snorgeldama minna. Ainsast rendikohast küsiti selle eest 8 euri per nägu, kuid ütlesin, et meid on 5 ning me vaid tund aega ehk kas soodukat saaks. Härra ei saanud alguses aru, kuid kui ta mu soovi mõistis tegi suured silmad ning pani sõrme suule, et teised ei kuuleks. Sain 25% alla kuigi oleks võinud ka täishinda maksta kuna peale 10 minutit otsimist leidsime kilpkonna! Ahistasin kilpkonna ka Nizarlt laenatud goproga:  https://vimeo.com/237897798

Viimasel õhtul käisime päris hea restoranis, kus sain lõpuks head sashimit!