Nädalavahetus Lõuna-Koreas

Nüüdseks poolteist kuud tagasi tegime tripi Mihhail Kõlvarti ema kodumaale ehk sõitsime kambakesi Seouli! Läksin sinna täiesti ilma igasuguste ootusteta, tahtsin vaid DMZ'sse minna ehk siis demilitariseeritud tsooni, mis kahe Korea vahel on juba aastakümneid eksisteerinud. Sinna lennates paluti meil lennukis juba traditsiooniliselt vaiksemalt olla - ma ei saa aru mis värk on, päevane lend ja lubatud on ainult sositamine..  

Muideks lend oli Nagoyast ca 150 euri edasi-tagasi, Nagoya-Tokyo rong on 200 ning buss 120 :) elamine oli 3 ööks 20 euri nägu, Tokyos oleks ca 30 euri öö. Puhas võit! 

Jõudsime kohale ning läksime kõigepealt hostelisse, kus oli üks nari ja üks kahene voodi. Mina sain nari alumise osa, Antonella ülemise ning Nizar ja Santiago pidid voodit jagama. Hoolimata pikast elueast selgus, et kumbki pole varem kutiga voodit jaganud ehk sellel teemal sai veel palju nalja. Kuna Santiago norskab nagu onu Tarmo (loe: kõvasti!), siis oli see parim lüke - pidevas hirmus teineteisele vastu minna olid nad enamus ööst üleval ja meil oli hea vaikne magada. 

Esimesel õhtul uudistasime paari kvartali kaugusel olevat toiduturgu, mis on seal igal õhtul. Pakuti palju head paremat, kuid kahjuks sai kõht kiirelt täis. Lisaks märkasime, et lisaks väga heale inglise keele oskusele (võrreldes Jaapaniga) olid inimesed ka vabamalt ja mugavamalt riides. 

Lisaks tänavatoidule proovisime ära ka Korean Fried Chicken'i mis oli MEGA! Tegemist siis vürtsikas krõbedas koorikus kanaga, suur õlu kõrvale ja no imeline.

Teisel päeval läksime Santiagoga DMZ'sse, mis asub Seoulist vaid 50 km kaugusel. Sinna saab minna ainult turismigrupiga ning selgus, et nendel päevadel, mil me seal oleme, on peamine koht suletud. Seal oled piirist 5m kagusel ning seal olevates sinistes majades toimuvad (rahu)läbirääkimised. Giidiks oli meil aga Korea sõdur, kes on tegevteenistuses ning see pidi kõigil kohustuslik olema ehk mingi aja jooksul teatud arv kordi neid tuure läbi viia. Meie mehe nimi oli Hans ning temast pilti ei tohtinud teha, küll aga ütles ta, et sõja puhkemise tõenäolsus on hetkel 50%. 

Mina "Bridge of No Return"il 

Dora vaateplatvormilt avaneb vaade 2 km kaugusel olevale Põhja Koreale ning Kaesŏng'i linnale, mis pidi olema suurult kolmas linn, Wikipedia ütleb, et seal elab ca 200 000 inimest. Nägi täitsa normaalne linn välja koos mõne klaasist kõrgema ehitisega. Lisaks sai näha ka Põhja-Korealasi põllul tööd tegemas. 

Siin on näha Dorasani rongijaama osa, kust kuni 2016 aasta alguseni igapäevaselt 2500 inseneri teisele poole piiri Kaesongi tööstuspiirkonda suundus. Seal nad juhendasid 50 000 kohalikku, kes tegid tööd erinevates tehastes. 2002 aastal asutatud koostööprojekti idee oli pakkuda Lõuna-Korea firmadele soodsat tootmisvõimalusi ning Põhja-Koreale võimalusi tööd pakkuda, majandust arendada ning välisvaluutat saada. 2016 alguses aga koostöö lõpetati, kuna ilmselgelt läks kogu raha tuumaprogrammi rahastamiseks ning raketikatsetuste arv oli märgatavalt suurenenud.

Siit saaks teoorais ka Pyoengyangi sõita, kuid 10 aasta jooksul on vaid korra rong sinna suundud ning ka see oli kaubavedu. Giid ütles, et me tegime seda vaid korra, kuna siis oli meil hea tuju ning tahtsime neile asju saata. Olgu ka mainitud, et mõlemas riigis on eraldi "Ühinemisministeerium", mis valmistub taasühinemiseks. Samuti võtavad Lõuna-Korealased heal meelel põhja põgenikke vastu ning neid pidi aastas ca 1000 läbi Hiina nendeni jõudma. 

Lisaks käisime ka tunnelis, mille Põhja-Korealased olid kaevanud. Nimelt on avastatud neli tunnelit, mille eesmärk on kasutada võimalikult palju eri kohti sõdurite üle piiri toimetamiseks Seouli ründamisel. Kui esimene neist avastati 1974, siis viimane aga 1990. Kolmas tunnel, kuhu me ka sisse saime minna ulatub pea kilomeetri kaugusele piirist ning see avastati tänu põhjast tulnud ülejooksiku vihjele. 

DMZ suveniiripoest sai osta ka Põhja-Koreas toodetud kärakat

Tagasiteel Seoli peatusime ka kohalikus ženšenni tehases. Hansu sõnul on just see korealaste ilu ja väe saladus. Tal on ameeriklannast naine, kes hakkas ka seda tarbima ning pidi nüüd 20 aastat noorem välja nägema. Lisaks sellele pidi nad tänu ženšennile ka iga õhtu naisega business'i tegema. Tehases sain teada, et just Koreas kasvav juur pidi parim olema ning aitab pea kõige vastu - ostsin siis ka 90 tabaletti. Olles nüüdseks neid üle kuu tarvitanud ning pole siiani haigeks jäänud, kuigi pea kõik olid koolis mingil hetkel haiged, siis võimalik, et pääsesin just sellest just tänu neile :)

Tagasi Seoulis liitusime teistega ning uudistasime linna. Tore oli näha, et keset linna on jõgi, mille ümber on palju rohelust ning see pidi popp koht olema, kus kaasa ostetud lõunat süüa või õhtul õlut libistada. Linnas ringi liikudes oli näha, et seal elu keeb ja majandusel läheb hästi.

Santiago soovis millegi pärast pidevalt inimestega Jaapani keeles rääkida, mis aga polnud parim mõte kuna Korea ja Jaapan ei ole just suurimad sõbrad. Jaapan Korealaste umbes sama, nagu Venemaa meile. Jaapanlased on korduvalt Korest korralikult üle käinud ning II MS ajal panid nad pea 200 000 Korea naist Comfort Women tiitli all bordellidesse tööle.

Käisime ka Gyeongbokgungi palees, mis oli väga vinge. Väga võimas ehitis ja no need värvid! Sattusime täpselt sellisel ajal, et nägime valvurite vahetust, mis toimub kaks korda päevas ning peale seda saime sees ka tasuta inglise keelese tuuri. Giid oli väga tore ja viskas palju nalja, puid said alla mehed, Jaapanlased kui ka Trump. Selgus, et 20. sajandil Jaapanlased süsteemselt hävitasid seda ning nüüdseks on seda aastast 1990 taastatud (loe: uuesti ehitatud) ning järgmine aasta peaks 20% sellest valmis saama. 

Noryangjini kalaturg oli üle ootuste tore kogemus. Kahel korrusel on 24/7 sadu müüjaid, kes müüvad kõike mida võib veest leida. Parim osa on see, et sa ostad mida soovid ning siis lähed kolmandale korrusele, kus on mitmeid restorane, kes selle vastavalt sinu soovidele ära küpsetavad. 

 

Kuna mina soovisin kindlasti veel liigutavat kaheksajalga süüa, siis endalegi ootamatult tuli meie juurde Filipiini mees, kes küsis, kas me oleme seiklushimulised. Narkomuuladeks ta meid ei soovind palgata, kuid pakkus välja, et me ostaks kambapeale erinevaid asju, et siis proovida. Ütlesin, et mina kaheksajalga sooviksin kindlasti, teised olid veendunud, et see on kõige halvem mõte maailmas.

Koreas kasutatakse metallist pulkasid, mis on maru libedad ning kui sa üritad taldrikule kinni imenud kaheksajala juppi kätte saada, siis on see peaaegu mission impossible. Esimese ampsu ajal närisin kiirelt ja korralikult, kuid peale paari pitsi kohaliku samakaga lasin jalakestel end põse või keele külge imeda - see oli päris tore. Peale pitse proovisid delikatessi ära ka Santiago ja Antonella. Karske Nizar andis lihtsalt survele alla ja proovis ka üle ära. Huvitav oli see, et need jalakesed liigutasid ka veel pool tundi hiljem!

Filipiini mehel oli kaasas 20ndates neiu, kes kohalikku keelt mõistis ning kogu selle ürituse meie jaoks eriti lihtsaks tegi. Mees aga ütles, et ta sai hiljuti 64, ostsi tsikli, tegi tatoveeringu ja hakkas suitsetama. Ta pidi tegelema laevandussektoris ning usub vaid monopoli, mis tal pidi seal olema. Lisaks kõigele muule tegeles ta mingil perioodil narkootikumidega ning nüüd elab 3 teenijaga, 6 magamistoaga majas, kuhu me kindlasti peame tulema. 

Linnas tuuritades nägime palju turiste kohalikes rahvariietes ning neid sai ca 10 euri eest laenutada ning see oli päris lahe, Jaapanis on see 3-4 korda kallim. Ühes piirkonnas nägime palju reklaame mingi vaateplatvormi kohta ning ostustasime sinna minna. Üles jõudes selgus, et tegu on mingi vanamehe korteriga, kes pakub kõigile ca 6 euri eest veidi mahla ning istekohta vaate nautimiseks. Päris tore biznjak, naabrid on ka kindlasti väga rõõmsad. 

 

Olen väga rahul, et ka teised on suured toidusõbrad ehk iga hetk, kui kõhus veidigi vaba ruumi oli läksime seda kohe täitma. Bibimbap ja kimchi mulle ei istunud, kuid Korean BBQ oli täitsa mõnus, kuid kallis. Tänavatoit oli aga üle prahi!

Kokkuvõttes suutis see riik mind väga positiivselt üllatada, eks peamine põhjus oli see, et mul puudusid igasugused eelarvamused. 2,5 päeva oli veidi lühike aeg, kuid ega väga kauem poleks Seoulis ka miskit teha olnud ehk siis peaks ülejäänud riigis ringi tiirutama. Kuigi sel hetkel polnud me veel Jaapani suurlinnades käinud, tekkis küsimus, et miks me sinna vahetustudengiks ei läinud. Nüüdseks olles enamus Jaapani suurlinnadest läbi käinud on arvamus samaks jäänud - Seoul oli selline tore segu idast ja läänest ehk seal tundime end kodusemalt.

Ülevaade kohalikust ärikultuurist

Paar nädalat tagasi algas mul kolmas aine – Enterprise Turnaround Strategy. Õppejõud saab 60, kuid näeb välja nagu 30, siiani on peamiselt tegelenud management consultinguga, kuid 55’selt hakkas juristiks. Pidi tavaline olema, et juristid on 75-80 aastased, kuna see on hea mugav asi mida teha pensionieas. Muideks, siin pidi üldse olema nii, et alles 45 hakkavad mõtlema, et mis pensioni eas saab.

Aine ise on täpselt samasugune nagu kaks eelnevalt – kodus loed case studyt ning siis loengus peaks käima arutelu, kuid kuna 60% hindest moodustab aktiivne osavõtt ning 10% kurusest peab läbi kukkuma (curved grading), siis on see pigem meelhetilik käetõstmine, et oma nimi kirja saada. Siiski on huvitavad õppejõu kommentaarid Jaapai ärikultuuri osas ning järgnevalt toon mõned need väja:

• Juhatuse koosolek - 20-30 juhti saavad kokku, räägivad ja lepivad vast midagi ka kokku. Peale koosolekut räägib igaüks oma alluvatele aga kokkulepitud asju täpselt nii nagu tema neid mõistis ning need räägivad omakorda alluvatele ehk lõppude lõpuks on tegu ühe võimsa telefoni mänguga.
• Jaapani juhtidel võivad olla õiged ideed ning mõtted, kuid nad ei vii neid ellu. Üks tudeng, kes töötab Mitsubishis, ütleb, et kõik „radikaalsemad“ ideed palutakse ellu viia välismaalastel, kuna kohalikud ei julge ja ei saa muutusi läbi viia, kuna see pole neil tavaks.
• Nad eelistavad ühiselt kannatada ning ettevõte pankrotti ajada, kui suuri muutusi teha. Üks põhjus selleks on ka see, et kui muutus viiakse sisse, kuid ettevõte siiski pankrotistub, siis võidakse hiljem öelda, et tema ongi selles süüdi, kuna ta muutis traditsioone.
• Tarnijatega läbirääkida või 20% allahindlust küsida oleks lihtsalt piinik
• Jaapanlased hindavad stabiilsust efektiivsusele või kasumlikkusele.

Illustratiooniks ka paar näidet: Sharp oli 10 aastat oli pankroti äärel, 4 jaapanlasest juhti üritas seda päästa, kuid siis müüdi ettevõte (2016) Taiwani ettevõttele, kes muutis ettevõtte ühe aastaga kasumlikuks. 2000. alguses oli Nissan pankroti äärel ning siis toodi sisse välisaalaselt juht, kes muutis samuti ettevõtte ühe aastaga kasumlikuks

Karjäär on traditsiooniliselt selline: ca 22 aastaselt lähed tööle ning siis 10 aastat oled tavatöötaja, siis saad äkki mingi madala astme juhiks, 10 aastat hiljem võid saada osakonna asejuhatajaks ning siis kui oled üle 50 aasta vana on lootust alles saada osakonna juhiks. Edutamine sõltub ainult tööstaažist, produktiivsusega pole siin midagi pistmist. Mitsubishi ühes osas on 5800 töötaja kohta 4000 juhti, mis tähendab, et osadel juhtidel pole isegi alluvaid.

Enamus soovivad tööle minna suurkorporatsioonidesse nt Mitsubishisse, kus hetkel töötab ca 400 000 inimest ning nad annavad 1,5% riigi GDP’st. Töö on stabiilne ning karjäär kindlustatud. Lisaks on ka pensionipakett suurepärane, kuid mis eeldab, et töötad seal vähemalt 25-30 aastat, kuna just siis hakkab pakett ilmet võtma. Paketi suurus graafikul meenutab hokikeppi, mis hakkab alles lõpus jõudsalt kasvma. 0,5 miljonit USD on seal korporatsioonis täiesti tavaline summa.

Keset karjääri töökohta vahetada pole väga tavaline, Mitsubishi näitel võtavad nad tööle aastas keskmiselt 200 töötajat otse koolipingist ning ca 10 varasema töökoemusega. See väljendab ka seda, et kohalikel puudub igasugune huvi ja vajadus end poole karjääri pealt harima minna või välismaalt mingit kogemust saada, kuna seda nii kui nii ei väärtustata.

             

Ühes teises aines käis meil külas üks Deloitte konsultant, kes on harukordne nähtus Jaapani tööturul. Tegu on üksikemaga, kes teeb karjääri. Tema on üks vähestest, kes on saanud võimaluse kasutada paindliku tööaega (tõenäoliselt tänu sellele, et Deloitte on globaalne ettevõte).

Tema rääkis, et siinses kultuuris on iseenesest mõistetav, et naine jääb peale laste saamist koju ning hoolitseb nende eest ning ootab õhtuti pikisilmi meest koju. Riik neid eraldi ei toeta, kuigi emapuhkus on olemas küll (14 nädalat, 66% palgast). Päris täpselt ettekandja selle kohta mulle infot ei osanud anda, need numbrid sain internetist. Ju pole seda kasutada populaarne.

Miks ma kasutasin eelnevalt fraasi „ootavad meest koju“ on seetõttu, et kõik mehed käivad peale tööd Izakaiedes ehk baarides. Kuigi ametlik tööpäev on lõppeb umbes 5-6 vahel, siis istutakse tööl ikka kella 9-10ni. Head põhjust selleks pole, ülemusest enne ei tohi lahkuda ja kui ülemus vara lahkub, siis demotiveerib ta sellega oma töötajaid. Mõni aastat tagasi sooritas üks noor töötaja enesetapu kuna tööpäevad olid liiga pikad ning see algatas ühiskonnas diskussiooni, et kas sellised tööpäevad on ikka normaalsed. Osades ettevõtetes väidetavalt on kohustuslik tööpäeva ametliku lõpu ajal lahkuda, kuid see tähendab seda, et baari minnakse lihtsalt varem ning koju jõutakse ikka keskööl.

Kuna töö võrdub siin eluga ning „lifetime recruitment“ on iseenesest mõistetav, siis puhkus siin liiga populaarne pole. Seaduse järgi on puhkusepäevi aastas 20, kuid neid ei kasutata. Osades ettevõtetes on üks nädal puhkust aastas kohustuslik!

Igaks juhuks mainin ka selle ära, et siinsed pikad tööpäevad ei tähenda seda, et palju tööd saab tehtud – nad on ebanormaalselt ebaproduktiivsed. Osad kursakaaslased, kes on siinsetes firmades töötanud ütlesid, et nemad said oma töö tehtud pealelõunaks, kui kohalikud tegid samu asju hilisõhtuni. Kuna varem ära minna, eriti praktikandina, on tabu, siis küsiti ülemuselt, et mis nüüd. Sellepeale said nad lihtsalt uusi ülesandeid. Kuna produktiivsus ega efektiivsus kedasi ei huvita siis mingil hetkel pidid ka nemad loiumaks muutuma. Edutamine käib ju ka vaid staaži põhiselt ehk võidki veidi rahulikumalt võtta.

Loomulikult tekkis mul küsimus, et kas nad tegelevad siis töö kõvalt millegi muuga – ettevõtlus, ristsõnad, puzzled vms. siis sain vastuseks, et loomulikult mitte. Huvi ettevõtluse vastu ülikooli viimasel kurusel olijate seas pidi tõusuteel olema – 5 aastat tagasi soovis ettevõtjaks saada 3% inimestest, siis nüüd pidi see olema 5-6%.

Kuna uusi ettevõtteid palju ei sünni, siis on siin populaarsed pereettevõtted, mida siis edasi pärandatakse. Aga mis siis, kui neil on vaid tütar? Pole probleemi – kui tütar abiellub, siis saavad nad väimehe lapsendada. Kui aga üldse lapsi pole siis võib ka lihtsalt mõne juhi ettevõtte seest lapsendada, kes siis ettevõtet edasi juhib. Suzuki praegune juht on näiteks neljas adopteeritud juht selles pereettevõttes. 98% adopteeritud inimestest Jaapanis on 20 ja 30ndates mehed. 

Omapärane, kas pole? Ütlen ausalt, et väärtustan oma eelnevaid tööandjaid aina enam! 

Okinawa

Paar nädalat tagasi sai käidud kohalikel "Hawaii saartel" ehk Okinawa saaretikul. Tegemist siis lõunas asuva saarestikuga, mille suurim saar esmapilgul tundub pigem väike (ca 10-20 km lai ning 100 km pikk), kuid seal elab 1,3 miljonit inimest. Lisaks resideeruvad saaretikus 35 000 Ameerika sõjaväelast. Lennupilet oli ca 130 euri, võrdluseks rongipilet Nagoyast Toyosse (350 km) on aga 200 euri.

Reis algas toredalt - peale 15 minutit lennusõitu tuli stjuardess meie juurde ning palus meil vaiksemalt olla kuna osad reisijad võivad magada (tegu oli päevase lennuga). Antonella on küll valju häälega, kuid nii valjud me ikka polnud. Kui aga peale seda korra täiesti hiirvaikseks jäime avastasime, et tõesti kõik olid täiesti vait, isegi pisikesed lapsed! Müstika, peale seda üritasime veidi magada, kuna pooltel oli eelnev öö lühikeseks jäänud. 

Kohale jõudes sõitsime otse hostelisse, kus järgnevad kolm ööd peatusime. Hostel oli sadama kõrval ning retseptsioonist leidsime esimese ja viimase tõesti head inglise keelt rääkiva kohaliku. Tema abiga panime plaani paika, et ühel päeval lähme ühele saarele, üks päev lähme snorgeldama või sukelduma ning ülejäänud aja veedame erinevates randades. Samuti saime teada, et ilma rendiautota on saarel maru keeruline ringi liigelda, kuna bussiühendus pidi kaootiline olema. 

Hostel. Vasakult ülealt: Gabriella (Rootsi), Ricard, Nizar ja Antonella

Seda see tõesti oli ja kallis oli ka - randa minek maksis kõigi peale kokku 5000 kohalikku, mis oleks täpselt rendiauto päevatasu ning seda me loomulikult ilma rahvusvahelise juhiloata rentida ei saa. Lisaks piiras bussiliiklus meie liikumist, kuna õhtuti oli vaja kiirelt viimasele bussile saada, et hostelisse jõuda. Parim bussisõit oli aga siis, kui sõitsime rannast hostelisse ning peale meie bussis vaid üks reisija. Vaatasime eelnevalt tehtud pilte ja naersime, mille peale bussijuht peatas bussi suvalises kohas ning palus meil vaiksemalt olla. Väga karm kord on siin ikka!

Kalur

Ütlen ausalt, et linn ilus ei ole, kui päike loojus oli kõvasti kenam. American Village oli päris pull koht, mis oli täis ameerikalikke poode, söögikohti ja lõbustusasutusi. See oli ameerikalikum kui Ameerika ise, kuid pean tunnistama, et see oli kodusem, kui siiani nähtud kohad. 

American Village

Esimesel täipikal päeval käisime snorgeldamas ning mõistsin, et ma polegi seda varem teinud, pole sellises kohtade vist väga käinud. Samas oli see väga vinge kogemus, kuigi kalu oli pigem vähe. Peamine atraktsioon oli sinine koobas, kus pidi väga vinge olema, kuid seal sees olek päädis pigem pidevate lestalöökidega, kuna kõik üritasid pinnal püsida oodates pildi järjekorras. Meie pilt tuli selline:

Duubel torpeedo

Sünkroonujumise tõusvad tähed

Unustasin mainida, et keegi inglise keelt mõistetaval tasemel ei osanud ning paadis oli ka üks proua, kes uuris, et kust me pärit oleme ning kui kuulis, et ma Eestist olen läksid tal silmad särama. Nimelt  käis ta eelmine aasta Tallinnas ja hiljem näitas mulle ka pilte, mida ta vanalinnas oli teinud. Ütles, et väga ilus oli olnud. 

Teisel päeval käisime saarel, kus polnud mitte ühtegi turisti, kõik olid siseturistid ning inglise keelega oli jätkuvalt keeruline, kuid mitte võimatu. Jalgratta renti me ei leidnud ning parem ongi, kuna see oli maru mägine koht. Esimene kahest rannast oli kena liivarand ning vette oli tekitatud boidest ruudu kujuline aedik, kus tohtis ujuda. Vasakul pool sellest olid paadid ehk saan aru, miks seal pole hea ujuda, kuid teisel pool polnud midagi ning loomulikult läksime me sinna. Ei läinud kaua aega kui meid sealt ära ajati peale mida otsustasime kaljude taha minna ning see mis meid seal ootas oli väga kaunis!

Aedik

Eemaldumine

Privaatne paradiis

Teise randa otsustasime jalutada, kuid peale 5 minutit mäkke ronimist tekkis idee hääletada. Kuna meid oli 5 siis pidime veidi ootama, kuid sellest hoolimata saime siiski autole. See tegevus pole kindlasti siin tavaline, kuid sellega hoidsime korralikult aega ja raha kokku. Kuna rand kuhu suundusime on hüüdnimega "Turtle beach" otsustasime sealt snorgeldama minna. Ainsast rendikohast küsiti selle eest 8 euri per nägu, kuid ütlesin, et meid on 5 ning me vaid tund aega ehk kas soodukat saaks. Härra ei saanud alguses aru, kuid kui ta mu soovi mõistis tegi suured silmad ning pani sõrme suule, et teised ei kuuleks. Sain 25% alla kuigi oleks võinud ka täishinda maksta kuna peale 10 minutit otsimist leidsime kilpkonna! Ahistasin kilpkonna ka Nizarlt laenatud goproga:  https://vimeo.com/237897798

Viimasel õhtul käisime päris hea restoranis, kus sain lõpuks head sashimit! 

Ühikaelu

Ühikaelu on tore ja omamoodi. Kuna ilmselgelt poti ostmisele raha ei taha kulutada, siis pastat keetsin esimest korda elus pannil.

Ühikaelu parimaks osaks on aga mu naaber - Nicholas vms. Ma arvan, et ta on ca 30-33, Prantsusmaalt ning on siin juba poolteist aastat olnud. Ega seinad väga paksud pole aga päev enne Fuji vallutamist oli öösel kell 2 helid nii kõvad, et mul voodi isegi vibreeris. Läksin siis ukse taha aga 10 minuti jooksul ta ei reageerinud. Läksin siis rõdule ja kiikasin tema akende poole. Kardinad olid eest ära ja nägin, et ta mängis kahe suure ekraani taga arvutimängu, kuid vist oli ära väsinud, kuna pea oli klaviatuuri peal ja magas. Mõtlesin ka, et kuidas ma tal elektri saaks välja lülitada, kuid loobusin 12. korruse rõdudel turnimisest ehk panin klapid pähe ja üritasin magama jääda.

Fujilt tagasi tulles järgmisel päeval kell 2 oli tal raadio nii kõvasti, et ma kuulsin kenasti dialoogi. Läksin siis ukse taha ja andsin kella. Tal võttis aega, et uks avada ning sellega tuli ka korralik hais, oli näha, et korter oli suhteliselt sassis ning tal olid peas raamita prillida, millest oli alles vaid üks ja pool klaasi koos ühe sangaga. Ütlesin, siis et see ei ole okei ning suitsetada ta rõdul ka enam ei saa, kuna tunnen seda lõhna ventilatsiooni kaudu. Ta ütles okei.

Samal õhtul lasi ta kella ning andis mulle kingi. Üle andis selle kahe kaega ja kummardas nagu jaapanlasedki. Ütles, et tal pole varem naabreid olnud ning ei osanud arvata, et see kedagi häirib. Ütles, et on varem pidusid ja kõike teinud - ma eeldan et ta rääkis LAN pidudest. Samuti toonitas korduvalt, et seda enam kunagi ei juhtu. Parim oli aga see, et kingituseks oli Nagoya speciality, mis nägi välja selline.

Maitse vastas välimusele, hiljem guugeldasin, et see on misoga hapetandatud kurk mida siis süüakse väikeste tükikestena riisi või nuudlite kõrvale. Antonellale ja Santiagole ka maitse ei istunud ehk me kõik piirdusimegi imeisikese ampsuga millele jõime ohtralt õlut peale.

Oh, üks tore seik veel. Lugesin uudiseid hommikul ja kõigepealt vaatas vastu see:

Ca tunnike hiljem kuulsin õuest maru kõva sireeni ning arvasin, et okei nüüd ongi kõik tuksis. Meenus kohe kuu alguses FBs tiirelnud video. Õnneks selgus, et tegu oli politseiautoga, mis parklast väljus aga ehamatus oli korralik. Samuti ei ole meile ka öeldud, et mida peaks tegema või kuhu minema, kui ongi oht.

Veel ca tunnike hiljem sain koolist kirja läheneva taifuuni kohta.

Korraks oli küll mõte, et peaks tagasi magama minema, ei tundunud hea päev. Vanaema rahustamiseks pean aga ära mainima, et taifuun pidi olema ca 10 m/s, mis on pea olematu ja peamine pidi olema lihtsalt vihmasadu ehk kõik on hästi :)

Koolikell

Eelmine nädal oli meil koolis uue õppeaasta avaaktus. Kohal olid nii kohalikud, kui ka välistudengid. Minu meelest oli välistudengeid rohkem aga sellest hoolimata, kestis inglise keelne kõne 2 minutit ja jaapani keeles 15 mille lõpus öeldi "thank you" ja siis oligi kõik. Veidi imelik aga no okei. Pärast tegime ka kursuse pildi. 

Teisipäeval oli aga mul esimene loeng. Selleks oli jaapani keel algajatele. Ma pole kunagi end nii rumalalt tundud - ma ei saanud mitte midagi aru! Multifilmi keel noh. Selles loengus saab veel palju nalja! Ainus asi mida oskasin oli Hiragana tähestiku kokkupanekut õpiku järgi - see oli nagu mahjongi ja puzzle segu. Kas sellest mingit kasu ka oli, on omaette küsimus. 

Lisaks on ka kaks ainet alanud - People and Talent Management ja Managing Innovation. Viimane on intensiivkursus ehk õnneks pole seda enam palju jäänud. Õppejõul on vist suhteliselt suva mida me teeme või kuidas vastame. Tegelasel on Standfordist doktorikraad aga no oma teadmisi edasi küll eri suuda eriti anda. Igaks loenguks on uus case study vaja läbi töötada ning küsimustele kirjalikult vastata ning välja printida (väga öko!). Loengus teeme pigem meeskonnamänge, kui õpime midagi innovatsiooni kohta.

Reedel oli hommikul see aine ja siis People and Talent Management kohe otsa ehk olin 10 tundi jutti loengutes. Üllatavalt okei oli, kuna viimases loengus läks pea kaks tundi arutelu peale, et kuidas hindamiskriteeriumid peaksid olema. Müstika, hetkel ei saa aru, et kas kogu Aasia koolid on masendavalt madala tasemega, et antud ülikooli MBA nr 1 on või siis ma olen täiesti valed ained endale valinud. Eks näis.

Tegelikult sai ka mõningaid huvitavaid asju teada. Nimelt pidi olema täiesti tavaline see, et kui kolleegid lähevad välja, siis peale ühte lonksu alkoholi on kõik võrdsed ning siis on ka okei oma juhti pikalt saata. Ka suhete loomine pidi alkoholi abil käima ning selleks on ka eraldi termin - nominication ehk siis kommunikatsioon läbi alkoholi. Samuti rääkis õppejõud, et Jaapanis tohib tualetis käia vaid selleks ettenähtud ajal, muul ajal näitad sa välja oma nõrkust! Õnneks me ei hakanud kindlaid kellaaegu kirja panema.

Ahjaa, selles loengus nägin ka kõige kaasaegsemat lahendust - kohalolijate kontroll käis iPadiga filmides, eks ta peab hiljem küll manuaalselt nimekirja üle vaatama aga see oli päris naljakas.

Pildil on minu ees üks tore Hiina neiu kellel on kõige pikemad kaenlaalused karvad, mida ma kunagi näinud olen. Tundusid täitsa kammitavad! Lisaks haises ta vietnami salvi järgi. 

Loomulikult peale pikka koolinädalat on vaja lõdvestust ning käisime peol. Võrreldes eelmise klubiõhtuga neljapäevasel päeval, kui peol oli peale meie seltskonna veel 4 inimest, oli seekord klubi puupüsti täis. Kuna kell 3 enam ei soovi 25 euri pileti eest välja käia, saime siiani arusaamatul põhjustel latiinodega tasuta peole. Pärast leidsime klubi kõrvalt kaheksajalapallide kioski, kus Soijiro nimeline kutt tegi meile suurepäraseid palle!

Vallutasin Fuji mäe!

Esmapilgul tundus lihtne ülesanne, kuna mäel on kõrgust vaid 3776 m (matk algab 2300 m kõrguselt) ning piltidel on palju pensionäre, kes seal tipus säravad, kuid tegelikult asi nii lihtne ka polnud. Internetist lugedes jäi mulje nagu ilma korraliku varustuseta pole üldse mõtet minna, kuid kuna mul peale tavaliste tossude midagi jalga polnud panna ning ka soe pesu ootab mind veel Tallinnas, siis vahepeal juba mõtlesin sellest loobuda. Siiski peale nädalast ootamist mäe ilmaprognoos paranes otsustasime 10.09 seal ära käia. See oli ka hooaja viimane päev, peale mida enam mäel majakesi avatud pole, kus ööbida ja vajadusel abi saada jne.

Populaarseim variant on hakata ronima õhtul, magada poole mäe peal ning siis päiksetõusuks ülesse jõuda - siis pidi seal kõige ilusam olema. Meie kursuselt käis enne meid kaks seltskonda, kes mõlemad istusid seal üleval pilvede sees ehk vaade polnud päris see, mida lootsid. Seega meie paanisme ööbida mäe lähedal ühes külas.

Kuna bussid olid välja müüdud ja rongipilet sinna oleks olnud ca 70 euri ots, siis Santiago leidis turismiinfost ühe seal töötava Peruu naise, kes lubas meid bussipileti raha eest ise autoga kohale viia. Latiinodel on mingi müstiline võime leida kõikjalt hispaania keelt kõnelevaid inimesi, kes nende elu väga lihtsaks teevad, ma ei suuda isegi inglise keelt kõnelevaid inimesi leida... See selleks, tagasi tripi juurde. 09.09 kell 16.30 pidi too naine meid ühika eest peale võtma. Sama päeva hommikul soovisid kaks hindut meiega liituda ning kuna autos oligi täpselt kaks kohta üle, olime nõus, kuna siis läheb kogu asi meile ka soodsamaks.

Enne minekut ostsime poest energiageele, batoone, saiakesi ja vett. Kokkulepitud kellaajal olime ukse ees ning poolteist tundi hiljem oli 60 aastane Victoria oma soccer-mom vaniga kohal. Ta ütles, et liiklus oli halb, kuid hiljem saime teada, et tegelikult oli tal poolele teel meelde tulnud, et unustas pesu õue ning kuna lubas vihma, siis keeras ta otsa ringi. Auto olevast telerist tuli anime multikas ning naine oli väga ülevoolavas meeleolus ja ta jahvatas vahetpidamata hispaania keeles järgnevad kaks päeva.

Proua sõidustiil oli hirmuäratav, näiteks lisaks kiirteele keeramisele sisestas ta samal ajal nii auto navisse, kui ka telefoni soovitud sihtkohta. Tollipunktide juures rääkis ta automaatidega ning mitu korda pidurdas üli järsult, et mitte punasega ristmiku ületada. Unustain mainida, et tema õde pidi mäe lähedal elama ning seetõttu oli ta ka nõus meid üldse sinna viima ja tooma.

Tänu pesuviivitusele jõudsime külasse, kus pidime ööbima alles kella 10 paiku ning siis läksime 100 yen'i sushit sööma. Minu lauda istus ka hindu neiu Deepshika, kes on full vegan ning ta imestas, et ta ei saa peaagu midagi seal süüa. Tellinud majoneesi-maisi täidisega sushit lammutas ta selle algosakesteks ning hakkas siis näppudega sööma. Samuti ei saanud ka veekraani kontseptsioonist aru. Mina sain aga kõhu mõnusalt täis ning Nizar avastas, et seal pakutakse ka frittitud kaheksajala palle, mis olid MEGA head!

Meie tuba, kus me seismekesi magasime

Jõudnud lõpuks ööbimiskohta vingus mu lemmik hindu, et me saame nii vähe magada. Teine aga võttis kotist kausitäie riisi ning küsis Santiagolt, et kas see saaks talle lusika anda, Santiago soovitas tal ise alla minna ja võtta, kuna ta pole tema ema. Magama minnes hakkas Santiago koheselt norskama ning kuna äratuskellani oli kolm tundi jäänud sain aru, et sellest tuleb üks hea öö.

Hommikul läks osadel masendavalt kaua aega ning autosse jõudsime 10 minutit peale planeeritud aega. Kihutasime siis bussile, mis viiks meid mäe jalamile, kust hakkame ronima. Seal oli aga pikk järjekord ning esimesest jäime maha. Aja sisustamiseks tegime pilte, kuid kuna muru oli märg, siis oli kolmel meist sokid juba esimese 5 minutiga niisked. Tõotas tulla hea üritus! Teised, kes bussi ootasid olid korralikes saabastes, kõigil olid soojad joped, kindad jms. Ainus hull lühikeste pükstega olin loomulikult mina. Kui keegi uuris, et kas mul külm ei ole ütlesin, et this is Estonian summer.

Nizar, suvitaja, Santiago, Antonella

Lõpuks jõudsime 2300 m kõgusele ning taaskord hakkasime pildistama. Igaks juhuks mainin ära, et kõigil oli vist soe pesu all, mina aga plaanisin minna vist surfama. Seal pakkisime kotid veidi paremini ümber ning asusime teele.

Algus tundus lihtne, kuid see oli petlik. Eks vastu tulnud hapusest nägudest oleks võinud seda järeldada. Teeviit näitas, et tippu on 6 km ja selleks peaks kuluma ca 7 h. Olles teeviitade kohaselt kilomeetri ära kõndinud, olime me kaks korda juba mu lemmik neiut pidanud järgi ootama. Kui ta meie juurde lõpuks jõudis, uuris ta, et kas pool on läbi. Siis saime aru, et nende viimasel hetkel kaasa võtmine oli suur viga. Mainisime ära, et me ei saa pidevalt järgi oodata ning arvestasime juba, et tippu kõik ei jõua.

Kui mäe jalamil oli veidi rohelust, siis see kaudus suhteliselt kiirelt. Tegu on siiski vulkaaniga ning enamus ajast tundus nagu oleksime marsil.

Maastik läks vahepeal juba päris kiviseks ning hakkasin mõistma, miks matkasaapad on kohustuslikud. Samas ei soovinud neid ka rentida või osta, kuna kui need hakkavad hõõruma oleks päris tuuga.

Tee oligi selline uss, ning pidevalt olid majakesed, kust said osta juua, süüa või magada. Hakkasin kahetsema, et võtsin 3 liitrit vett ja palju süüa kaasa, kuna kõike oleks ka sealt saanud aga rahaliselt oli võit siiski märgatav. Majakeste juures sai ka istuda ning ma vahetasin mitu korda särki, kuna vahepeal oli ropult palav (olin särgi ja lühkarite väel) ning siis tuli tuul ja oli veidi külm. Lemmikuteks olid aga kohalikud noored, kes tegid pidevalt pausidel tobi, ma oleks küll vist otsad andud nende asemel. Samuti nägin veel paari hullu, kelle drecode oli minuomaga analoogne.

Endalegi üllatusena pidasid mul jalad kenasti vastu ning ei andud üldse tunda. Pigem oli veidi tegemist kõrgustega harjumisega. 10% ei jõua selle tõttu ülesse ning vahepeal käis mul pea ringi ja päris tipus hakkas ka veidi valutama. Suurim probleem sellega oli aga Nizaril, kes 1/3 teest kõige ees keksles ja pauside ajal isegi soovinud juua kuna araablasena pidi ta nagu kaamel olema. Mingil hetkel aga oli tal nägu muutunud ning soovis ka ise pause tihemini teha. Kõigile see sobis ning alguses maha jäänud neiu oli ka kenasti meiega samas tempos.

Viimased 10 m!

Tippu jõudes oli küll maru hea meel. Aega võttis see meil 6 tundi ning kaasavõetud söögi ja joogi kogus oli väga täpne. Tähistamiseks korkisime lahti kaks väikest Vana Tallinna pudelit, mille olin kaasa võtnud koos väikese Eesti lipuga. Algas järjekordne photoshoot.

Tõdesime, et ilmaga läks meil väga hästi, kuna koguaeg oli päike ning vihmapiiskagi ei saanud. Kui aus olla, siis ega meie varustusega oleks vihma korral seis päris nutune olnud. Tipus oli võimaik ka ümber kraatri käia, mis võtaks ca 90 minutit, kuid me olime selleks liiga läbi ja otsustasime pigem alla minna, et bussile jõuda.

Allaminek oli aga suurim katsumus. Tee oli laugem ja laiem, kuid see oli lahtisest kruusast, mis oli maru libe. Kõik käisid vähemalt korra küllili. Allatulek pidi võtma ca 3 h ja umbes nii kaua ka läks, kuid see tundus kõvasti pikem. See oli lihtsalt tuim tatsumine ning poole peal hakkasid ja jalad tunda andma, et selline liikumine neile ei sobi.  Vahepeal oli lihtsam ka selg ees minna, kuna siis jalad ei soovinud alt kukkuda. Samuti värisesid nad iga kord kui seisma jäin. Kui teeviit alguses näitas tippu 6 km, siis meie saime ülesse-alla minnes kokku 23 km ehk ei tea, mis loogika sellel viidal oli.

Jõudes bussini avastasime, et üks neiu on kuskile taha jäänud ja ega ta mobiilile ka ei vastanud. Olin kõigest väsinud ja sel hetkel tundus kogu ettevõtmine väga rumala ideena ning kadunud neiu peale olin väga vihane, kuna see oli antud päeva viimane buss. Õnneks ta siiski jõudis bussile ning saime ikka mäelt minema. Bussis jäin kohe magama ning ärgates küsisin teistel eesti keeles, et kaua veel jäänud on. Sain aru, et olen ikka omadega väga läbi.

Kui lõpuks Victoria meie bussipatusesse järgi tuli oli ta taaskord maru rõõmus ning otsustasin oma tipus käinud eesti lipu mälestuseks anda. Kas ta ka Eesti asukohta teab ei tea ma siiani, olin liiga väsinud, et sellega enam tegeleda. Tagasisõit oli pikk ja kohati vaevaline kuna peatuste ajal kippusid hindud ära kaduma ja nad ei saanud ise ka vist aru mida nad teevad. Samuti üritas meie autojuht vist kiirteemaksudest hoiduda ning marsruut oli päris huvitav,

Nüüdseks on pea nädal möödunud ja jalad enam ei anna tunda, kuid teine ja kolmas päev olid väga vaevalised hoolimata pidevast venitamistest ja masseerimistest. Ütleme nii, et Kilimajarot sellise ettevalmistusega vist ei tee ära :)