Ühikaelu

Ühikaelu on tore ja omamoodi. Kuna ilmselgelt poti ostmisele raha ei taha kulutada, siis pastat keetsin esimest korda elus pannil.

Ühikaelu parimaks osaks on aga mu naaber - Nicholas vms. Ma arvan, et ta on ca 30-33, Prantsusmaalt ning on siin juba poolteist aastat olnud. Ega seinad väga paksud pole aga päev enne Fuji vallutamist oli öösel kell 2 helid nii kõvad, et mul voodi isegi vibreeris. Läksin siis ukse taha aga 10 minuti jooksul ta ei reageerinud. Läksin siis rõdule ja kiikasin tema akende poole. Kardinad olid eest ära ja nägin, et ta mängis kahe suure ekraani taga arvutimängu, kuid vist oli ära väsinud, kuna pea oli klaviatuuri peal ja magas. Mõtlesin ka, et kuidas ma tal elektri saaks välja lülitada, kuid loobusin 12. korruse rõdudel turnimisest ehk panin klapid pähe ja üritasin magama jääda.

Fujilt tagasi tulles järgmisel päeval kell 2 oli tal raadio nii kõvasti, et ma kuulsin kenasti dialoogi. Läksin siis ukse taha ja andsin kella. Tal võttis aega, et uks avada ning sellega tuli ka korralik hais, oli näha, et korter oli suhteliselt sassis ning tal olid peas raamita prillida, millest oli alles vaid üks ja pool klaasi koos ühe sangaga. Ütlesin, siis et see ei ole okei ning suitsetada ta rõdul ka enam ei saa, kuna tunnen seda lõhna ventilatsiooni kaudu. Ta ütles okei.

Samal õhtul lasi ta kella ning andis mulle kingi. Üle andis selle kahe kaega ja kummardas nagu jaapanlasedki. Ütles, et tal pole varem naabreid olnud ning ei osanud arvata, et see kedagi häirib. Ütles, et on varem pidusid ja kõike teinud - ma eeldan et ta rääkis LAN pidudest. Samuti toonitas korduvalt, et seda enam kunagi ei juhtu. Parim oli aga see, et kingituseks oli Nagoya speciality, mis nägi välja selline.

Maitse vastas välimusele, hiljem guugeldasin, et see on misoga hapetandatud kurk mida siis süüakse väikeste tükikestena riisi või nuudlite kõrvale. Antonellale ja Santiagole ka maitse ei istunud ehk me kõik piirdusimegi imeisikese ampsuga millele jõime ohtralt õlut peale.

Oh, üks tore seik veel. Lugesin uudiseid hommikul ja kõigepealt vaatas vastu see:

Ca tunnike hiljem kuulsin õuest maru kõva sireeni ning arvasin, et okei nüüd ongi kõik tuksis. Meenus kohe kuu alguses FBs tiirelnud video. Õnneks selgus, et tegu oli politseiautoga, mis parklast väljus aga ehamatus oli korralik. Samuti ei ole meile ka öeldud, et mida peaks tegema või kuhu minema, kui ongi oht.

Veel ca tunnike hiljem sain koolist kirja läheneva taifuuni kohta.

Korraks oli küll mõte, et peaks tagasi magama minema, ei tundunud hea päev. Vanaema rahustamiseks pean aga ära mainima, et taifuun pidi olema ca 10 m/s, mis on pea olematu ja peamine pidi olema lihtsalt vihmasadu ehk kõik on hästi :)

Koolikell

Eelmine nädal oli meil koolis uue õppeaasta avaaktus. Kohal olid nii kohalikud, kui ka välistudengid. Minu meelest oli välistudengeid rohkem aga sellest hoolimata, kestis inglise keelne kõne 2 minutit ja jaapani keeles 15 mille lõpus öeldi "thank you" ja siis oligi kõik. Veidi imelik aga no okei. Pärast tegime ka kursuse pildi. 

Teisipäeval oli aga mul esimene loeng. Selleks oli jaapani keel algajatele. Ma pole kunagi end nii rumalalt tundud - ma ei saanud mitte midagi aru! Multifilmi keel noh. Selles loengus saab veel palju nalja! Ainus asi mida oskasin oli Hiragana tähestiku kokkupanekut õpiku järgi - see oli nagu mahjongi ja puzzle segu. Kas sellest mingit kasu ka oli, on omaette küsimus. 

Lisaks on ka kaks ainet alanud - People and Talent Management ja Managing Innovation. Viimane on intensiivkursus ehk õnneks pole seda enam palju jäänud. Õppejõul on vist suhteliselt suva mida me teeme või kuidas vastame. Tegelasel on Standfordist doktorikraad aga no oma teadmisi edasi küll eri suuda eriti anda. Igaks loenguks on uus case study vaja läbi töötada ning küsimustele kirjalikult vastata ning välja printida (väga öko!). Loengus teeme pigem meeskonnamänge, kui õpime midagi innovatsiooni kohta.

Reedel oli hommikul see aine ja siis People and Talent Management kohe otsa ehk olin 10 tundi jutti loengutes. Üllatavalt okei oli, kuna viimases loengus läks pea kaks tundi arutelu peale, et kuidas hindamiskriteeriumid peaksid olema. Müstika, hetkel ei saa aru, et kas kogu Aasia koolid on masendavalt madala tasemega, et antud ülikooli MBA nr 1 on või siis ma olen täiesti valed ained endale valinud. Eks näis.

Tegelikult sai ka mõningaid huvitavaid asju teada. Nimelt pidi olema täiesti tavaline see, et kui kolleegid lähevad välja, siis peale ühte lonksu alkoholi on kõik võrdsed ning siis on ka okei oma juhti pikalt saata. Ka suhete loomine pidi alkoholi abil käima ning selleks on ka eraldi termin - nominication ehk siis kommunikatsioon läbi alkoholi. Samuti rääkis õppejõud, et Jaapanis tohib tualetis käia vaid selleks ettenähtud ajal, muul ajal näitad sa välja oma nõrkust! Õnneks me ei hakanud kindlaid kellaaegu kirja panema.

Ahjaa, selles loengus nägin ka kõige kaasaegsemat lahendust - kohalolijate kontroll käis iPadiga filmides, eks ta peab hiljem küll manuaalselt nimekirja üle vaatama aga see oli päris naljakas.

Pildil on minu ees üks tore Hiina neiu kellel on kõige pikemad kaenlaalused karvad, mida ma kunagi näinud olen. Tundusid täitsa kammitavad! Lisaks haises ta vietnami salvi järgi. 

Loomulikult peale pikka koolinädalat on vaja lõdvestust ning käisime peol. Võrreldes eelmise klubiõhtuga neljapäevasel päeval, kui peol oli peale meie seltskonna veel 4 inimest, oli seekord klubi puupüsti täis. Kuna kell 3 enam ei soovi 25 euri pileti eest välja käia, saime siiani arusaamatul põhjustel latiinodega tasuta peole. Pärast leidsime klubi kõrvalt kaheksajalapallide kioski, kus Soijiro nimeline kutt tegi meile suurepäraseid palle!

Vallutasin Fuji mäe!

Esmapilgul tundus lihtne ülesanne, kuna mäel on kõrgust vaid 3776 m (matk algab 2300 m kõrguselt) ning piltidel on palju pensionäre, kes seal tipus säravad, kuid tegelikult asi nii lihtne ka polnud. Internetist lugedes jäi mulje nagu ilma korraliku varustuseta pole üldse mõtet minna, kuid kuna mul peale tavaliste tossude midagi jalga polnud panna ning ka soe pesu ootab mind veel Tallinnas, siis vahepeal juba mõtlesin sellest loobuda. Siiski peale nädalast ootamist mäe ilmaprognoos paranes otsustasime 10.09 seal ära käia. See oli ka hooaja viimane päev, peale mida enam mäel majakesi avatud pole, kus ööbida ja vajadusel abi saada jne.

Populaarseim variant on hakata ronima õhtul, magada poole mäe peal ning siis päiksetõusuks ülesse jõuda - siis pidi seal kõige ilusam olema. Meie kursuselt käis enne meid kaks seltskonda, kes mõlemad istusid seal üleval pilvede sees ehk vaade polnud päris see, mida lootsid. Seega meie paanisme ööbida mäe lähedal ühes külas.

Kuna bussid olid välja müüdud ja rongipilet sinna oleks olnud ca 70 euri ots, siis Santiago leidis turismiinfost ühe seal töötava Peruu naise, kes lubas meid bussipileti raha eest ise autoga kohale viia. Latiinodel on mingi müstiline võime leida kõikjalt hispaania keelt kõnelevaid inimesi, kes nende elu väga lihtsaks teevad, ma ei suuda isegi inglise keelt kõnelevaid inimesi leida... See selleks, tagasi tripi juurde. 09.09 kell 16.30 pidi too naine meid ühika eest peale võtma. Sama päeva hommikul soovisid kaks hindut meiega liituda ning kuna autos oligi täpselt kaks kohta üle, olime nõus, kuna siis läheb kogu asi meile ka soodsamaks.

Enne minekut ostsime poest energiageele, batoone, saiakesi ja vett. Kokkulepitud kellaajal olime ukse ees ning poolteist tundi hiljem oli 60 aastane Victoria oma soccer-mom vaniga kohal. Ta ütles, et liiklus oli halb, kuid hiljem saime teada, et tegelikult oli tal poolele teel meelde tulnud, et unustas pesu õue ning kuna lubas vihma, siis keeras ta otsa ringi. Auto olevast telerist tuli anime multikas ning naine oli väga ülevoolavas meeleolus ja ta jahvatas vahetpidamata hispaania keeles järgnevad kaks päeva.

Proua sõidustiil oli hirmuäratav, näiteks lisaks kiirteele keeramisele sisestas ta samal ajal nii auto navisse, kui ka telefoni soovitud sihtkohta. Tollipunktide juures rääkis ta automaatidega ning mitu korda pidurdas üli järsult, et mitte punasega ristmiku ületada. Unustain mainida, et tema õde pidi mäe lähedal elama ning seetõttu oli ta ka nõus meid üldse sinna viima ja tooma.

Tänu pesuviivitusele jõudsime külasse, kus pidime ööbima alles kella 10 paiku ning siis läksime 100 yen'i sushit sööma. Minu lauda istus ka hindu neiu Deepshika, kes on full vegan ning ta imestas, et ta ei saa peaagu midagi seal süüa. Tellinud majoneesi-maisi täidisega sushit lammutas ta selle algosakesteks ning hakkas siis näppudega sööma. Samuti ei saanud ka veekraani kontseptsioonist aru. Mina sain aga kõhu mõnusalt täis ning Nizar avastas, et seal pakutakse ka frittitud kaheksajala palle, mis olid MEGA head!

Meie tuba, kus me seismekesi magasime

Jõudnud lõpuks ööbimiskohta vingus mu lemmik hindu, et me saame nii vähe magada. Teine aga võttis kotist kausitäie riisi ning küsis Santiagolt, et kas see saaks talle lusika anda, Santiago soovitas tal ise alla minna ja võtta, kuna ta pole tema ema. Magama minnes hakkas Santiago koheselt norskama ning kuna äratuskellani oli kolm tundi jäänud sain aru, et sellest tuleb üks hea öö.

Hommikul läks osadel masendavalt kaua aega ning autosse jõudsime 10 minutit peale planeeritud aega. Kihutasime siis bussile, mis viiks meid mäe jalamile, kust hakkame ronima. Seal oli aga pikk järjekord ning esimesest jäime maha. Aja sisustamiseks tegime pilte, kuid kuna muru oli märg, siis oli kolmel meist sokid juba esimese 5 minutiga niisked. Tõotas tulla hea üritus! Teised, kes bussi ootasid olid korralikes saabastes, kõigil olid soojad joped, kindad jms. Ainus hull lühikeste pükstega olin loomulikult mina. Kui keegi uuris, et kas mul külm ei ole ütlesin, et this is Estonian summer.

Nizar, suvitaja, Santiago, Antonella

Lõpuks jõudsime 2300 m kõgusele ning taaskord hakkasime pildistama. Igaks juhuks mainin ära, et kõigil oli vist soe pesu all, mina aga plaanisin minna vist surfama. Seal pakkisime kotid veidi paremini ümber ning asusime teele.

Algus tundus lihtne, kuid see oli petlik. Eks vastu tulnud hapusest nägudest oleks võinud seda järeldada. Teeviit näitas, et tippu on 6 km ja selleks peaks kuluma ca 7 h. Olles teeviitade kohaselt kilomeetri ära kõndinud, olime me kaks korda juba mu lemmik neiut pidanud järgi ootama. Kui ta meie juurde lõpuks jõudis, uuris ta, et kas pool on läbi. Siis saime aru, et nende viimasel hetkel kaasa võtmine oli suur viga. Mainisime ära, et me ei saa pidevalt järgi oodata ning arvestasime juba, et tippu kõik ei jõua.

Kui mäe jalamil oli veidi rohelust, siis see kaudus suhteliselt kiirelt. Tegu on siiski vulkaaniga ning enamus ajast tundus nagu oleksime marsil.

Maastik läks vahepeal juba päris kiviseks ning hakkasin mõistma, miks matkasaapad on kohustuslikud. Samas ei soovinud neid ka rentida või osta, kuna kui need hakkavad hõõruma oleks päris tuuga.

Tee oligi selline uss, ning pidevalt olid majakesed, kust said osta juua, süüa või magada. Hakkasin kahetsema, et võtsin 3 liitrit vett ja palju süüa kaasa, kuna kõike oleks ka sealt saanud aga rahaliselt oli võit siiski märgatav. Majakeste juures sai ka istuda ning ma vahetasin mitu korda särki, kuna vahepeal oli ropult palav (olin särgi ja lühkarite väel) ning siis tuli tuul ja oli veidi külm. Lemmikuteks olid aga kohalikud noored, kes tegid pidevalt pausidel tobi, ma oleks küll vist otsad andud nende asemel. Samuti nägin veel paari hullu, kelle drecode oli minuomaga analoogne.

Endalegi üllatusena pidasid mul jalad kenasti vastu ning ei andud üldse tunda. Pigem oli veidi tegemist kõrgustega harjumisega. 10% ei jõua selle tõttu ülesse ning vahepeal käis mul pea ringi ja päris tipus hakkas ka veidi valutama. Suurim probleem sellega oli aga Nizaril, kes 1/3 teest kõige ees keksles ja pauside ajal isegi soovinud juua kuna araablasena pidi ta nagu kaamel olema. Mingil hetkel aga oli tal nägu muutunud ning soovis ka ise pause tihemini teha. Kõigile see sobis ning alguses maha jäänud neiu oli ka kenasti meiega samas tempos.

Viimased 10 m!

Tippu jõudes oli küll maru hea meel. Aega võttis see meil 6 tundi ning kaasavõetud söögi ja joogi kogus oli väga täpne. Tähistamiseks korkisime lahti kaks väikest Vana Tallinna pudelit, mille olin kaasa võtnud koos väikese Eesti lipuga. Algas järjekordne photoshoot.

Tõdesime, et ilmaga läks meil väga hästi, kuna koguaeg oli päike ning vihmapiiskagi ei saanud. Kui aus olla, siis ega meie varustusega oleks vihma korral seis päris nutune olnud. Tipus oli võimaik ka ümber kraatri käia, mis võtaks ca 90 minutit, kuid me olime selleks liiga läbi ja otsustasime pigem alla minna, et bussile jõuda.

Allaminek oli aga suurim katsumus. Tee oli laugem ja laiem, kuid see oli lahtisest kruusast, mis oli maru libe. Kõik käisid vähemalt korra küllili. Allatulek pidi võtma ca 3 h ja umbes nii kaua ka läks, kuid see tundus kõvasti pikem. See oli lihtsalt tuim tatsumine ning poole peal hakkasid ja jalad tunda andma, et selline liikumine neile ei sobi.  Vahepeal oli lihtsam ka selg ees minna, kuna siis jalad ei soovinud alt kukkuda. Samuti värisesid nad iga kord kui seisma jäin. Kui teeviit alguses näitas tippu 6 km, siis meie saime ülesse-alla minnes kokku 23 km ehk ei tea, mis loogika sellel viidal oli.

Jõudes bussini avastasime, et üks neiu on kuskile taha jäänud ja ega ta mobiilile ka ei vastanud. Olin kõigest väsinud ja sel hetkel tundus kogu ettevõtmine väga rumala ideena ning kadunud neiu peale olin väga vihane, kuna see oli antud päeva viimane buss. Õnneks ta siiski jõudis bussile ning saime ikka mäelt minema. Bussis jäin kohe magama ning ärgates küsisin teistel eesti keeles, et kaua veel jäänud on. Sain aru, et olen ikka omadega väga läbi.

Kui lõpuks Victoria meie bussipatusesse järgi tuli oli ta taaskord maru rõõmus ning otsustasin oma tipus käinud eesti lipu mälestuseks anda. Kas ta ka Eesti asukohta teab ei tea ma siiani, olin liiga väsinud, et sellega enam tegeleda. Tagasisõit oli pikk ja kohati vaevaline kuna peatuste ajal kippusid hindud ära kaduma ja nad ei saanud ise ka vist aru mida nad teevad. Samuti üritas meie autojuht vist kiirteemaksudest hoiduda ning marsruut oli päris huvitav,

Nüüdseks on pea nädal möödunud ja jalad enam ei anna tunda, kuid teine ja kolmas päev olid väga vaevalised hoolimata pidevast venitamistest ja masseerimistest. Ütleme nii, et Kilimajarot sellise ettevalmistusega vist ei tee ära :)

Esimene väljasõit

Teise nädala lõpus läksime ca 20 kursakaaslasega rongiga Gifu linna, kus pidi olema ilus loodus, iidne kaluriküla ning kalapüügi-show. Kuna inimesi nii palju oli segadust palju ning peale kahte korda samasse rongi sisenemist ja väljumist otsustasime lõpuks, et vist on kõik kohal ning ka rong peaks õige olema.

Kohale jõudes selgus, et show on 8 tunni pärast ning enne peame ronima mäe otsa lossi. Kuna idee Fuji mäe otsa ronida oli juba mõnd aega idanenud, siis otsustasime latiinodega (Antonella, Ricard ja Nizar, kellest viimane on küll araablane, kuid kuna ta räägib hispaania keelt, on ta ennast teise tõugu ümber kirjutanud), et see on hea soojendus selleks.

Tee templisse oli valdavalt korralik, kuid lõpp oli ikka mägine ning üks Pakistani neiu hakkas minestama, kuna oli palav ja tema oli riietanud end väga hilissügiselikult. Mina loomulikult tilkusin higist kogu päeva.

Tempel nägi kaugelt tore välja, kuid sisse jõudes selgus, et vaid eksterjöör on taastatud originaalilähedaselt, siseviimistlus meenutas aga remontimata Mustamäe haiglat. Siis sain ka teada, et peale II maailmasõda oli püsti vaid väga vähesed templid ning enamus pidid seespoolt analoogse pettumuse valmistama. Seevastu oli aga vaade kena - mäed ja rohelus ning siis allpool meeletult suur linn. Siin kohati ei saagi aru kui üks lõppeb ja teine algab. 

Mäelt allatulek oli põnevam, kuna loodus oli tihedam ning tee päris kitsas. Kokku saime saime ca 20 km kõndida.

Mina, Antonella, Nizar

Linn ise oli suhteliselt igav, reklaamitud kaluriküla pidi kaugel eemal olema ning kuna peale lõunasööki oli showni aega veel 3 tundi otsustasime seda mitte oodata, kuna ka vihma hakkas sadama. Siin aga üks dieedil maja:

Kuigi enamus autod siin on koledad kuubikud, siis kiirteel oleme näinud mitmeid GT-R'e, Skyline ning ühe maja all oli ka selline isend:

They see me ridin', they hatin'

Ostsin endale ratta! Metrooga kooli ja tagasi maksab ca 5 euri, ehk 4 kuuga tuleb päris hea summa juba kokku. Kõndisin 10000 km ja neli poodi hiljem sain endale ratta! Ostmine oli lõbus - inglise keelt loomulikult keegi ei oska ning suhtlus käis nii, et kirjutasin mobiili google translate kogu jutu, siis müüja luges selle kohalikus keeles kõva häälega ette, naeratas, noogutas ja siis vastas mulle jaapani keeles... daah, see ei tööta nii!

Alguses oli hinnaks 8800 kohalikku, mingi hetkel ütlesin, et 8000 ning ainus asi, mida müüa transalate kasutades mulle näitas oli "yes/no/negotiate". Tegin proovitiiru ja ütlesin, et 6000 (45 euri) eest võtan ära ning 4 kuu pärast müün neile tagasi. Lubati 3000-2000 kohalikku siis anda. Rattale pandi kleebised ja numbrid peale, ning sain ka registreerimistunnistuse. See pidi vähemalt pildina koguaeg kaasas olema, kuna politsei võib seda ka küsida. Ahja, enne nõusolekut uuriti, et kus ma pärit olen, kui ütlesin, et Eestiist, siis diil sobis!

Poes tegutsev vanem mees seletas mulle siis, et siin sõidetakse vasakul pool ja mingil hetkel tuleb politsei ja siis keegi lööb kedagi, kui ma näitan ratta reg. tunnitust siis võin vist mina lüüa ning kui mul käed raudus, siis ma pean näitama poe kleepsu ning siis ta päästab mind kuidagi. Segane aga ma olen üllatunud, et niigi palju mõistsin. Väga lahedad tegelased, kahju, et mul Eesti lippu kaasas polnud (võtsin hunniku kaasa), kui tagasi müün, siis annan selle neile. 

Enamasti sõidan kõnniteel nagu teised, kuigi paljudes kohtades on seda keelavad märgid. Samuti lasin kella, kui inimesed ees olid. Täna avastasin, et kohalikud kella ei kasuta, isegi kui sa neil ees oled, siis nad ootavad, kui ise seda märkad ja eest ära tuled.

Ükspäev käisime ka teist ühikat kaemas. Asub see ühe metroo liini lõpus päris peenes linnaosas, kus on palju ilusaid autosid, vingeid maju ja kus asub ka loomaaed. Pildil on sissepääsu ees Antonella Argentiinast.

Selline on neil lugemisruum, lisaks on neil ka jõusaal, kinosaal ja mingil ajal antakse ka tasuta hommikusööki.

Samas on seal korralik kontroll, et kes seal käib jne, peale südaööd maksad 3000+ kohalikku, et taksoga koju saada ning kogu asi on ka kõvasti kallim neile, ehk ma olen rahul oma toaga kesklinnas.

Siin on nüüd mõned pildid äärelinnast, kui ratast käisin ostmas:

Neljandal päeval sain ka lõpuks Sushit. Väga hea oli! Asus kuskil x kohas, kuid üks taldrik (mida said kas ekraanilt tellida, või siis lindi pealt lihtsalt võtta) maksis 0,7 euri. See oli minu lemmik - kreveti, avokaado ja sibula laadse asjaga. Ma olin üllatunud, et üldse selline kooslus siin võimalik on. Samuti oli ka riisi peale pandud prociutto, millele omakorda peal törts majoneesi. Tegu pidi olema mingi soodsa ketiga, ehk vast külastan neid varsti veel. Õlu maksis sama palju, kui 9 taldrikut - peab vist vee peale üle minema. Ahja, kraanist tuli soe vesi ja laual oli macha pulber ehk joo seda nii palju kui soovid.

Kaaslasteks seekord Richard Hispaaniast, hiinlanna, kelle nimest midagi aru ei saanud ja Ksenia Ukrainast.

Kuhu ma nüüd sattunud olen?

See riik isegi ei ürita oma probleemidega tegeleda. Nimelt on siin suureks mureks, et inimesed ei leia endale kaaslast ja järeltulijaid ka ei tule. Läksin ühel päeval patja ostma ning üks valik oli selline:

Samuti vaatas ühes kaubamajas neljanda korrusel, kus asusid kodutarbed, esimeseks asjana vastu suur ekraan, kus reklaamiti tasku-vagiinat. See on loomulikult okei, et selliseid asju müüakse, aga see ei pea olema esimene asi, kui sa KODUTARVETE korrusele jõuad. Neid oli ka kohe mitu riiulit, eri suuruste ja lisavõimalustega.

Samuti pole veel tihanud küsida neiudelt, et kas tualeti puhastusfuktsioon on stimuleeriv, kui on, siis pole imestada, et nad mehi ei soovi või siis on see ainus võimalus, kuna mehed vahivad niikuinii animet. Koomiksi ja postrite poode on linnas palju, siin on üks stiilinäide:

Loomulikult mida vähem inimsuhtlust - seda parem. Paljudes söögikohtades pead tellima arvutist ning siis ettekandja vaid toob sulle asju. Siin on üks näide sellest..

Vasakul on Abu Dhabist pärit Nizar ja vasakul Santiago, kes on pärit Columbiast. Hästi toredad tegelased! 

Esimesed päevad

Linn on pull - mitte midagi ei saa aru mis kuskil kirjas, või mida inimesed räägivad. Kuna mu pagas jäi paariks päevaks Abu Dhabisse, siis oli mul teisel päeval toimuvaks introduction day'ks vaja korralikku särki. Korra mõtlesin ka muude asjade ostmise peale, kuid peale 3 tundi poodide otsimist ja läbikammimist otsustasin sellest loobuda. Huvitav oli see, et tegelikult inimesed veidi ikka saavad aru inglise keelest, vastu räägivad lihtsalt jaapani keeles. Samuti, kui miskit neilt paluda tuua, siis nad jooksevad. Maru sõbralikud ja viisakad on ka. Õnneks esimeses söögi kohas üks teenindaja oskas keelt, kuid peale neljandat küsimust tõi mulle inglise keelese menüü. Esimene toit oli selline:

Pilte ümbruskaudsetest kohtadest:

Esimene päev ülikoolis oli tore - tegemist suure kõrghoonega südalinnas, mis sai valmis paar aastat tagasi ning on mõeldud 1000 tudengile, kuid hetkel on tudengeid vaid 300, kellest enamus käivad niikuinii vaid nädalavahetusel koolis. Tore üllatus oli ka see, et selle aasta mingi ratingu põhiselt pakuvad just nemad Aasia parimat MBA'd ehk saab põnev olema!

Pilte majast lisan hiljem, siin on näha lobby, mis on 5 tärni hotellile täiesti sobilik. Õpperuumidest leiab ka antiikseid nahkdiivaneid ning akendest avaneb vinge vaade kogu linnale. 

Seltskond on värviline - inimesi on üle kogu maailma, kõige rohkem on Saksamaalt, meie regioonist on üks Soomlane on ka ning üks Ukrainlane, kes õpib Vilniuses. Enamus on Euroopast, kuid mina istusin kohe Tšiili ja Columbia kuti vahele. Peale sissejuhatust läksime Sakslaste ja Tšiili kutiga kohalikke SIM kaarte ostma ning kaks tundi hiljem juba tähistasime loomulikult õllega! 

Algus

30. augustil algas siis minu seiklus Nagoya suunas. Nagoya on Jaapani suuruselt kolmas linn, kus elab ca 10 miljonit inimest. Tegu on tööstuslinaga, kust on ka Toyota peakontor. Nende GDP on suurem kui Rootsil, LA'l või New Yorkil.

Lendasin 24 tundi läbi Amsterdami, Abu Dhabi ning Pekingi. Kuna juba Tallinnast väljumine venis poolteist tundi siis peale Amsterdamis joostud maratoni (ühest lennujaama otsast teise) olin juba kindel, et kohver jääb kuskile ripakile. Lennud olid muidu talutavad, Etihad, millega viimased sõidud tegin, valmistas aga pettumuse - lootsin kuninglikku teenindust, kuid kogu kogemus on täiesti võrreldav Turkish Airline omaga, ainult, et viimases ei näe pidevalt kui kaugel ja kus suunas Meka asub.

Abu Dhabisse sõites möödusime ka sõjapiirkondadest, kuid rakette ei näinud (neid pidi õnneks Jaapanis ka nägema). Siin aga pilt Iraagist:

Samuti nägin ka ära Dubais asuva The Palm'i:

Lõpuks Jaapanis maandudes olin masendavalt väsinud ning peale piiripunkti nägin oma sildiga neiut - juba korra lootsin, et äkki on mulle keegi vastu saadetud, kuid tegelikult teatas ta, et mu pagas teeb oma rännakut. Siinkohal tegelikult tuleb Etihadi tänada, kuna paberi olid juba ette ära täidetud ning ka hiljem andsid nad kohvri asukoha kohta teateid.

Nagoya metroos aga olin segaduses, et kuhu minna ja mida teha. Õnneks nägin poolel teel ühte kohalikku neiut maru suurt kohvrit trepist alla tassimas ning peale tema aitamist näitas ta mulle, kuidas piletit osta ja kuhu minna. Sain abi ning parandasin oma karma seisu, kuna eelnevalt ei olnud ma rongis vanemale prouale istet pakkunud, kuna ma tahtsin väga magada. Samas teised ka seda ei teinud ehk vast polnudki see nii hull.

Jõudsin kenasti ühikasse, mis asub suhteliselt kesklinnas ja on meelelahutuskohtadest kõnnitaval kaugusel. Teine ühikas, mis on kõvasti viisakam asub kaugel ja on ka märgatavalt kallim aga no mind pandi kohe soodsamasse. Mind ootas Leonard, Floridast pärit tegelane, kes on siin 11 aastat elanud ning töötab ülikooli turundusosaskonnas. Ta näitas mulle ära mis kus on ning mida erinevad imelike märkidega nupud mu toas teevad. Tuba on igati korralik ja mina olen rahul. Maja on kokku 15 korruseline ning mina sain 12 korrusele.

Pott on loomulikult selline mis sind ära peseb, voolu tugevust ja temperatuuri saab muuta. Kunagi Prantsusmaa sushi restoranis proovisin sellist mis pärast ära ka tuulutas, kuid siin tuleb seda ise teha. Leonard ütles poti kohta "have fun testing it, try all the buttons".

Dušš on lahe - pestes näed peeglist oma kotte! Tegelikult peaks protseduur olema selline, alguses istud seal ees pingil ja pesed end ära ja siis lähed vanni ligunema. Lisaks saab kogu kabiinist teha kahe nupule vajutamisega kuivati ehk pesu kuivatamine on päris mugav.

Huvitav on see, et pesumasinal ei saa valida temperatuuri, väidetavalt pestaksegi siin vaid külma veega. Ma ei tea miks või kuidas see toimib, kuid siiani on kõik puhtaks saanud - plekilisi asju pole veel olnud.