Ostsin endale ratta! Metrooga kooli ja tagasi maksab ca 5 euri, ehk 4 kuuga tuleb päris hea summa juba kokku. Kõndisin 10000 km ja neli poodi hiljem sain endale ratta! Ostmine oli lõbus - inglise keelt loomulikult keegi ei oska ning suhtlus käis nii, et kirjutasin mobiili google translate kogu jutu, siis müüja luges selle kohalikus keeles kõva häälega ette, naeratas, noogutas ja siis vastas mulle jaapani keeles... daah, see ei tööta nii!
Alguses oli hinnaks 8800 kohalikku, mingi hetkel ütlesin, et 8000 ning ainus asi, mida müüa transalate kasutades mulle näitas oli "yes/no/negotiate". Tegin proovitiiru ja ütlesin, et 6000 (45 euri) eest võtan ära ning 4 kuu pärast müün neile tagasi. Lubati 3000-2000 kohalikku siis anda. Rattale pandi kleebised ja numbrid peale, ning sain ka registreerimistunnistuse. See pidi vähemalt pildina koguaeg kaasas olema, kuna politsei võib seda ka küsida. Ahja, enne nõusolekut uuriti, et kus ma pärit olen, kui ütlesin, et Eestiist, siis diil sobis!
Poes tegutsev vanem mees seletas mulle siis, et siin sõidetakse vasakul pool ja mingil hetkel tuleb politsei ja siis keegi lööb kedagi, kui ma näitan ratta reg. tunnitust siis võin vist mina lüüa ning kui mul käed raudus, siis ma pean näitama poe kleepsu ning siis ta päästab mind kuidagi. Segane aga ma olen üllatunud, et niigi palju mõistsin. Väga lahedad tegelased, kahju, et mul Eesti lippu kaasas polnud (võtsin hunniku kaasa), kui tagasi müün, siis annan selle neile.
Enamasti sõidan kõnniteel nagu teised, kuigi paljudes kohtades on seda keelavad märgid. Samuti lasin kella, kui inimesed ees olid. Täna avastasin, et kohalikud kella ei kasuta, isegi kui sa neil ees oled, siis nad ootavad, kui ise seda märkad ja eest ära tuled.
Ükspäev käisime ka teist ühikat kaemas. Asub see ühe metroo liini lõpus päris peenes linnaosas, kus on palju ilusaid autosid, vingeid maju ja kus asub ka loomaaed. Pildil on sissepääsu ees Antonella Argentiinast.
Samas on seal korralik kontroll, et kes seal käib jne, peale südaööd maksad 3000+ kohalikku, et taksoga koju saada ning kogu asi on ka kõvasti kallim neile, ehk ma olen rahul oma toaga kesklinnas.
Siin on nüüd mõned pildid äärelinnast, kui ratast käisin ostmas:
Neljandal päeval sain ka lõpuks Sushit. Väga hea oli! Asus kuskil x kohas, kuid üks taldrik (mida said kas ekraanilt tellida, või siis lindi pealt lihtsalt võtta) maksis 0,7 euri. See oli minu lemmik - kreveti, avokaado ja sibula laadse asjaga. Ma olin üllatunud, et üldse selline kooslus siin võimalik on. Samuti oli ka riisi peale pandud prociutto, millele omakorda peal törts majoneesi. Tegu pidi olema mingi soodsa ketiga, ehk vast külastan neid varsti veel. Õlu maksis sama palju, kui 9 taldrikut - peab vist vee peale üle minema. Ahja, kraanist tuli soe vesi ja laual oli macha pulber ehk joo seda nii palju kui soovid.
Kaaslasteks seekord Richard Hispaaniast, hiinlanna, kelle nimest midagi aru ei saanud ja Ksenia Ukrainast.
No comments:
Post a Comment