Kuhu ma nüüd sattunud olen?

See riik isegi ei ürita oma probleemidega tegeleda. Nimelt on siin suureks mureks, et inimesed ei leia endale kaaslast ja järeltulijaid ka ei tule. Läksin ühel päeval patja ostma ning üks valik oli selline:

Samuti vaatas ühes kaubamajas neljanda korrusel, kus asusid kodutarbed, esimeseks asjana vastu suur ekraan, kus reklaamiti tasku-vagiinat. See on loomulikult okei, et selliseid asju müüakse, aga see ei pea olema esimene asi, kui sa KODUTARVETE korrusele jõuad. Neid oli ka kohe mitu riiulit, eri suuruste ja lisavõimalustega.

Samuti pole veel tihanud küsida neiudelt, et kas tualeti puhastusfuktsioon on stimuleeriv, kui on, siis pole imestada, et nad mehi ei soovi või siis on see ainus võimalus, kuna mehed vahivad niikuinii animet. Koomiksi ja postrite poode on linnas palju, siin on üks stiilinäide:

Loomulikult mida vähem inimsuhtlust - seda parem. Paljudes söögikohtades pead tellima arvutist ning siis ettekandja vaid toob sulle asju. Siin on üks näide sellest..

Vasakul on Abu Dhabist pärit Nizar ja vasakul Santiago, kes on pärit Columbiast. Hästi toredad tegelased!